On lausa uskumatu, kui kiiresti siin rajal päevad mööduvad. Esimese nädala uued ja intensiivsed kogemused on asendunud meeldiva rutiiniga. Olgem ausad, nii pikal matkal on kerge rutiin vältimatu ja ka vajalik, sest muidu saaks aju korraliku ülekoormuse osaliseks. Teine nädal tõi enesega kaasa mõnusa rütmi, päevad muutusid ühtlasemaks ning matkamine muutus, ja muutub siiani, iga päevaga üha loomulikumaks tegevuseks. Continue reading “2. nädal – meeldiv rutiin”
1. nädal – kõnni, söö, maga
17. märtsi hommik. Seisan PCT lõunapoolsel monumendil. Olen nii rõõmus ning ärevil üheaegselt, et mõned hetked enne monumendini jõudmist, on mul silmad kergelt märjad ja suur ja õnnis naeratus näol. Samal ajal ajab ainuüksi mõte ligi 4200 kilomeetrist ja poolest aastast mulle tõelise hirmu nahka. Continue reading “1. nädal – kõnni, söö, maga”
Enne algust
Mingil veidral moel meeldivad mulle pikad reisid. Need on tavaliselt jubedalt väsitavad ning tüütud, kuid muudavad kohalejõudmise sõnuseletamatult mõnusaks. See reis matkaraja alguspunkti oli mul vist elu pikim. Teisipäeval, 12. märtsil pakkisin oma asjad kokku ja lahkusin kodust ning rajale asusin sama nädala pühapäeval, reisi marsruudiks Saaremaa – Tallinn – Helsingi – London – Los Angeles – San Diego – Campo. Ütleme nii, et pühapäeval raja alguses seistes ei uskunud ma ise ka, et siia kohale jõudsin. Continue reading “Enne algust”
Proloog
Elu on põnev! Homme samal ajal olen juba Pacific Crest Trail rajal matkamas. Üle aasta unistamist ja planeerimist on saanud viimaks tõeks. Uskumatu! Tunded on kahetised, üks osa minust tahaks juba rajal olla ja teine osa (see osa, mis teab, et rajal sajab lund ja vihma) tahaks koju tekki alla minna ja koera Nässu kaissu võtta. Continue reading “Proloog”